Sébastien Thiéry sündis Pariisis 1970.a. Ta omandas näitlejahariduse teatri-ja filmikoolis Cours Florent ning Konservatooriumis. Thiéry näitlejakarjääri esimesteks rollideks said filmirollid Bernard Tavernier filmis Laisser-passer („Läbipääsuluba“), Josée Dayani Marc Eliot 1’s ja Les Miserables’is („Marc Eliot 1“, Hüljatud“), Gérard Jugnot Meilleur espoir féminin’s („Parim noor naisnäitleja“) ja Alain Chabat filmis RRRrrr!!!.
30-aastaselt hakkas ta kirjutama teatrile. Tema esimene näidend Sans ascenseur („Ilma liftita“) jõudis lavale 2005. a. Théâtre du Rond Point’is. Nii selles kui enamuses oma järgmistest näidenditest oli laval ka autor ise. Samas teatris etendus Thiéry järgmine näidend La Fâche (ühend sõnadest femme - naine ja vache – lehm). 2006. a. lavastati Théâtre des Mathurins’is tema näidend Dieu habite Düsseldorf („Jumal elab Düsseldorfis“).
Samal ajal teatritööga tegi Sébastien Thiéry rohkelt kaastööd televisioonile. Aastatel 2004 - 2005 kirjutas ta üle kolmesaja osa Canal+’s näidatud seriaalile Chez Maman („Ema juures“), milles ta ka ise näitlejana osales. Samuti lavastas ja filmis ta samale telekanalile varjatud kaameraga saadet La Vie de Sébastien Thiéry („Sébastien Thiéry elu“).
2007. a. asus Sébastien Thiéry taas kirjutama teatrile. Tema näidend Cochons d’Inde (sõnamäng: otsetõlkes „Sead Indiast“, kuid sama sõnaühend tähendab ka merisiga), mis lavastati 2009. a. Théâtre Hébertot’s, teenis kaks Prantsuse teatri tähtsaimat aastaauhinda ehk Molière’i: parima meesnäitleja ja parima komöödia auhinna. Samal aastal lavastati Théâtre de la Madeleine’is Sébastien Thiéry näidend Qui est Monsieur Schmitt? („Kes on härra Schmitt?“). Ja 2011. a. Théâtre des Variétés Le Début de la fin („Lõpu algus“).
Sébastien Thiéry on tunnistanud, et näidendite kirjutamisel on ta saanud inspiratsiooni sellistelt autoritelt ja lavastajatelt nagu Karl Valentin, Jean-Claude Grumberg ja Jean-Michel Ribes. Tema näidendite teravmeelsetes dialoogides ja absurdilähedastes situatsioonides võib aga leida sarnast ka Ionescoga.
2012. a. tôi Bernard Murat Théâtre Edourad VII’s lavale S.Thiéry näidendi Comme s’il en pleuvait ( „Nagu küllusesarvest“), mida saatis suur menu. Taaskord on autor vaatluse alla vôtnud keskklassi mured ja rôômud, käsitledes nii üldinimlikku ja siiamaani paraku aegumatut teemat nagu seda on raha. Mida meie rahaga teeme ja mis raha meiega teeb...
Inge Eller
Arvatavasti on suurem osa inimestast kas mii või naa unistanud majanduslikult muretust ja külluslikust elust. Paraku on seda antud vähestele ja suurem osa unistajatest jäävadki unistama. Ometi pole unistaminegi paha – teatud piirini on see taganttõukav ja tegutsemainnustav jõud. „Kui mulle taevast midagi sülle ei kuku, siis võtan kätte ja teen endale ise vähemalt midagi!“ Nii ütleb endale ehk nii mõnigi paremast elust unistaja. Kuigi on ka neid, kes ei hooli sugugi rahaküllusest ega mõnusamast elust, vähemalt sõnades mitte. Tihti on nad selles asjas isegi „põhimõttelised“, vähemalt sõnades. Tekib küsimus – kas ka tegelikult? Äkki see on vaid ettekääne, millega saab varjata saamatust või laiskust? Mis siis saab, kui just sellisele saabub „soovimatu“ õnn? Kui suur peab olema taeva kingitus, et „põhimõtted“ lendaksid kuradile?
Selliseid ja muidki samalaadseid küsimusi esitab noor prantsuse näitleja ja komödiograaf Sébastien Thiéry oma absurdihõngulises komöödias „Comme s`ill en pleuvait“ (võimalik tõlge: „Nagu küllusesarvest“), mille Vana Baskini Teater on võtnud oma repertuaari pealkirjaga „Meie esimene miljon“. Tüki lavastab Ivo Eensalu, kes esietendusega 14,märtsil tähistab oma 60. sünnipäeva. Mängivad Pirjo Levandi, Raivo Rüütel, Merilin Kirbits ja Madis Milling.