Maamõis ja seda ümbritsev lopsakas rohelus on justkui Eedeni aed, kuhu Renoir (Michel Bouquet) peale oma naise surma, koos pühendunud teenijannadega välismaailma koleduste eest turvaliselt varjunud on, selleks et maalida, maalida ja maalida. On aasta 1915. Mõisauksest astub ühel päikeselisel hommikul sisse kaunis, noor ja mässaja-hingega Andrée (Christa Theret), kelle nümfilikult kumavast ilust kunstnik silmapilkselt võlutud saab. Järgnevad palavikulist maalimist täis päevad mõisaaia rüpes, mille aeglaselt voogav harmoonia tundub kõigutamatu. Kuni hetkeni, mil sõjatandrilt saabub haavatud hinge ja jalaga poeg Jean (Vincent Rottiers). Sõjakoledustest muserdatud Jeanile mõjub isepäise ja mängulise Andrée lähedus tervendavalt ja ta langeb vaikselt üha sügavamale naise lummusesse.

"Renoir" on kahtlemata film visuaalsele gurmaanile – ekraanil vahelduvad kinematograafilised maalid lopsakast rohelusest, tuules ja päikeses voogavad aiad ja külluslikud kaadrid naiste kehavõludest. Minnes pealispinnast edasi, on Bourdosi film sügav kummardus kunstile ja ilule - mis isiklike ja sageli ümbritsevate kannatuste-ohverduste vahelt otsib võimalust sündida. Kunstnikule, kes iseenda valu kiuste püüab tabada ja jäädvustada ilu, inimestele tema kõrval, kes pühendavad oma elu selle loomise toetamisele.

Nagu ütles suur kunstnik ise: “Valu möödub, aga ilu jääb.”