Deniz Gamze Ergüven suudab soojades toonides ja kaunis pildikeeles jutustada haarava draama, mis sisaldab sügavat ühiskonna- ja võimupoliitika kriitikat ning edastab Türgis nii vajalikku feministlikku sõnumit. Näitlejad teevad oma suurepärase töö nii ehedalt ja loomulikult, et tundub, nagu oleks tegu tõsielulooga.

Lale ja tema neli teismelist õde elavad koos vanaema ja onuga konservatiivses mereäärses Türgi külas. Ühel päeval koolist koju minnes hullavad nad poistega ülemeelikult meres. See vallandab külas tõelise skandaali. Tüdrukute kodust saab kiiresti vangla ja neile hakatakse õpetama söögitegemist ja õmblemist, et neist saaksid "head abikaasad". Tüdrukute saatust ohjavad maniakaalselt konservatiivne onu, kes oma võimupositsiooni räigelt ära kasutab, ja armastav vanaema, kellel küll naisena paraku palju sõnaõigust pole. Aga kui olekski, siis temagi tunneb vaid mõttemalle, milles on ise üles kasvanud. Tagurlik kogukond survestab tüdrukute kiiret mehelepanemist ja koolitee poolelijätmist. Vangistus, süütusetestid, vastutahtsi mehelepanek, ahistamine ja ebaloomulikud uued reeglid mõjuvad tüdrukutele erinevalt. Kes annab alla, kes võitleb lõpuni?

Film ei lajata sõnumit otse, vaid laseb lool areneda omasoodu ja loomulikult. Hellal teemal lugu on kohati naljakas, kuid ei muutu sellest pealiskaudsemaks. Režissöör pakub mitmeid vihjeid viimase aja Türgi konservatiivsele valitsusele (Bülent Arınçi kõne, milles ta naistele käitumisepistlit peab või #direngezi särk kapis jne), mille võimu ajal naiste olukord Türgis on pigem halvenenud. Ehkki tegu on looga teismelistest tüdrukutest ja nende rollist ühiskonnas, ei ole tegu tüüpilise "naistekaga". Uus film viimase aja Türgi kino paremikust annab lootust, et Deniz Gamze Ergüvenil on režissöörina ees paljutõotav tulevik.